Nuuksio Backyard Ultra
Olen juba aasta algusest saadik olnud lummatud backyard ultra jooskuformaadist: iga tund 4.1(6) miili ehk umbes 6.706 kilomeetrit ning seda seni, kuni vaid üks võistleja on suuteline ringi läbima. Aeglane tempo, mis paneb tõsiselt proovile võistleja vastupidavuse ning mentaalse tugevuse. Minu esmane bäkkjardi kogemus pidi algsete plaanide järgi olema augustis toimuv kodumaine Heavy Metal Ultra, kuid reisi tõttu minu jaoks ära jäänud Ida-Virumaa Staadioniultra jättis kalendrisse koleda tühimiku, mis kiiremas korras täitmist vajas. Umbes samal ajal hakkas Hannes igakolmapäevaselt Karmide Susside trennis promoma Soomes toimuvat Nuuksio Backyard Ultrat. Auhinnad pidavat olema magusad, maastik väljakutseterohke, kuid kaunis, konkurendid maailmatasemel. Mõeldud-tehtud, minu nimi oli 70. järjekorranumbri all kirjas.
Erinevalt minu eelnevatest pikamaajooksudest ei lähe tagahooviultra punktist A punkti B, vaid jooks käib ühel ringil (Nuuksio puhul kahel erineval, sest öine rada on eraldi, kergem). See tähendab, et ringi läbimisel saad kogu ülejäänud aja enne tunni täitumist kasutada puhkamiseks ning järgmiseks ringiks ettevalmistumiseks. Kõvemad vennad saavad endaga ise hakkama, teistel, kaasaarvatud minul, läheb vaja tugitiimi. Raske mul seda leida ei olnud, sest ema oli juba ise väga elevil, et näha, mis asjaga see poeg siis täpsemalt ikka tegeleb ning abistamise vastu ei olnud tal ka sugugi midagi. Võibolla on see lihtsalt emalik lahkus :)
Soomesse sõitsin koos Hannese & co.-ga, Nuuksios bussist maha astudes kohtusime ka kolmanda eestlasest osaleja, Imrega. Niisiis sammusime kõik koos võistluskeskusesse. Stardieelne melu on sellistel üritustel fantastiline. Inimesed on rõõmsad ning ülimalt sõbralikud, kõik valmistavad oma laagriplatsi ette ning pinge on nullilähedane. Täielik vastand näiteks nendele gümnaasiumiaegsetele kordadele, mil käisin kooli staadionijooksus esindamas ning kus jalg värises juba paar tundi enne starti. Eks ettevalmistus oli mul ka täitsa hea tehtud: nimekiri kõikidest kaasasolevatest esemetest, riided pakitud vastavalt tähistatud karpidesse, kõik akud täis laetud ja mida kõike veel. Enne avapauku jõudsin põgusalt tutvuda veel teistegi kohal viibinutega ning teha paar pilti, kuid aeg lendas ütlemata kiiresti ja juba tuligi suunduda stardikoridori poole.
Võistlus algas reede õhtul kell kuus. Esimesed kaks tundi saime harjuda päevarajaga, kella kaheksast neljani toimus jooks mõttetumapoolsel edasi-tagasi kulgeval peamiselt asfalteeritud öörajal. See-eest kulges päevarada läbi looduskauni rahvuspargi, mille maastik oli Soomeselt kivine ning juurikaid rohkem kui Mac DeMarco oma albumile lugusid suudaks mahutada. Maastikutrenn tuli seal igati kasuks, sest iga samm tuli teha täpne ning keha liigutada nii efektiivselt kui võimalik. Mõni aeg tagasi soetatud Hoka Challengerid osutusid ka headeks kaaslasteks, hoides jalgu mugavalt ning stabiilselt, olles samaaegselt kindlas haardes maapinnaga. Kui öörajal sai oma tempoga mängida - üldiselt jooksin seal umbes 7:30/km tempoga, kaks korda tegin ka kiirema, umbes 6:30 ringi - siis päevaraja tehnilisusest tulenevalt ei tasunuks selline taktika ära. Minule osutus seal sobivaks 52-53-minutiline ringiaeg. Kasutasin hästi ära ka raja ja enda tugevuste/nõrkuste kombot, ehk raskemates kohtades lasingi tempo alla, sobivamates tegin kaotatud aja jälle tagasi. Üldiselt olid nendeks vastavalt tõusud ja langused. Äkki peaks proovima kaalu natuke langetada :)
Tugitiim tegi terve aeg super tööd. Vahepeal jõudis sellega liituda ka võistluse lõpetanud Hannes, kes võttis oma kogemustepagasiga justkui mentori rolli. Kuna isu mul oli ning puhata sain ka korralikult, siis enesetunne püsis pidevalt hea. Tänu sellele ei heidutanud sugugi ka taevast alla kallanud (padu)vihm, mis riided läbimärjaks tegi ning tossud lirtsuma pani. 24. ringil hakkas natuke valu tegema parem jalg, peamiselt põlve väliskülg, kuid natuke ka säär ja hüppeliiges. Kuna sellisel võistlusel valud tulevad ja lähevad, siis koheselt ma sellest liiga suurt asja teha ei osanud, kuid pool ringi hiljem oli see läinud pigem halvemaks kui paremaks ning hakkasin natuke muretsema. 25. ringi alustasin kõndides ja kõik tundus enam-vähem korras olevat, kuid kohe jooksma hakates tuli välja, et tegelikult nii päris ei ole. Algselt proovisin allesjäänud kaheksa konkurendi kõrval mängida, et pole viga midagi, kuid erilise jooksuvõimeta otsustasin teised mööda lasta, et saaks liikuda täpselt nii lonkavalt, kui vähegi tahan. Ega teistelgi kerge olnud, kaks-kolm meest jäid veel minustki tahapoole. Ringi tempo langes vahepeal nii madalale, et sellega poleks tunnise piiri sisse mahtunudki. Võtsin end kokku nii palju kui suutsin ning pingutasin 56 minutiga üle finišijoone. Seal sain kohe sisse ühe valuvaigisti ning põlvele peale külmakoti. 26. ringil esimese jooksusammuga otsustas too sama parem jalg veidi konkreetsemalt alla anda. Kõndisin veel mõned sajad meetrid, proovides ka paar korda sörkida, kuid edutult ning otsustasin tagasi liikuda - katkestada.
Tunne oli tegelikult päris halb. Mitte valu tõttu, vaid pigem häiris peas see, et ma vaatamata sellele niivõrd hea enesetunde pealt lõpetama pidin. Meeleldi oleksin tahtnud jätkata ja kombata mentaalseid piire. Nüüd hiljem olen muidugi mõtelnud, et äkki oli see valu ka kuidagi peas kinni ja oleks suure tahtmise korral saanud selle alla suruda, aga kes seda teab. Vähemalt on nüüd olemas baastulemus, millest paremuse poole liikuda saan. Tulge siis 12. augustil Keilasse kaasa elama.