Swiss Alps 100

Otsustasin, et aasta 2024 pühendan jooksmise kontekstis mägedele - millelegi, millega mul igasugune kogemus varasemalt puudus ning mille jaoks kodumaal ka keeruline treenida on. Väljakutsed mulle meeldivad. Mõte oli teha kaks mägiultrat, millest esimene pidavat olema natuke lühem ja kergem (nii-öelda sissejuhatus) ja teine siis real-deal. Ajaliselt sobisid nendeks juunis toimuv Mozart 100 by UTMB (100 kilomeetrit, 5400 tõusumeetrit, idee poolest mitte liiga tehniline) ning kaks kuud hiljem augustis toimuv Swiss Alps 100 (100 miili ehk umbes 160 kilomeetrit, 10000+ tõusumeetrit, tehniliselt nõudlikum).

Niisiis sai Swiss Alpsist minu hooaja põhivõistlus, mille ümber kogu töö ja trenn käima hakkas. Mozarti ajaks olin saanud end juba täitsa heasse vormi ning suutsin end oma tulemusega positiivselt üllatada. Peamiselt tegin tõusutrenne Tartu Lumepargis, kus saab ühe tõusuga umbes 25 tõusumeetrit. Lihastele selline trenn sobib, mõistusele aga mitte. Lisaks ei saa nii (ega tegelikult kuskil Eesti looduses) treenida mitut mägijooksu olulist aspekti: pikki laskumisi, mis jalad täiesti läbi võtavad, ülijärske tõuse ega tehnilisel (kivi-)pinnasel liikumist. Seetõttu sai venna Henri lahkel kutsel tehtud ka nädalane laager Norra mägedes, seda juuli alguses, täpselt kahe võistluse vahel.

Treeninglaager Norras

Võib öelda, et olin augusti alguseks nii valmis kui võimalik. Nagu ikka, tegin võistlusele eelneval ja samal nädalal vaid lühikesi, väga kergeid trenne. Võistluse stardipauk anti reedel, 9. augusti hommikul kell 7.30 Fieschi nimelisest külast Valais kantonis. Et võtta viimast, lendasime Maaritiga juba esmaspäeval Milaanosse, rentisime sealt auto ning tiirutasime siis mõned päevad Põhja-Itaalias ringi. 8. augustil, minu 23. sünnipäeval, sõitsime Šveitsi. Meie sealseks peatumispaigaks oli imearmas Niederwaldi küla, mis asub kümneminutilise autosõidu kaugusel Fieschist ja kus elab aastaringselt kuskil 40 elanikku. Huvitava faktina: Niederwaldist on pärit ja sinna ka maetud hotellipidaja Cäsar Ritz, tuntud peamiselt omanimelise hotelli järgi Pariisis. Inglise keeles on tema kohta tabavalt öeldud "the hotelier of kings and the king of hoteliers".

Väike ja armas Niederwald klassikaliste puitmajadega

Võistlushommikul oli enesetunne hea. Nädala alguses andis paar päeva tunda alaselg, kuid igapäevased venitused ning väike võistluseelne adrenaliin tegid sellele 1:0. 100-miilisele distantsile oli registreerunuid 229, stardijoonel aga 158. Põnev on stardis ringi vaadata ja mõelda, et arvestuslik osa nendest inimestest ühel või teisel põhjusel finišisse ei jõuagi. Olgugi see natuke kuri mõtlemine, aga see teeb lõpetamise seda enam ihaldusväärseks ja motiveerib liikuma. Olin rajal ainuke eestlane, küll aga sain juba esimestel kilomeetritel rääkida kaasvõistlejaga eesti keeles juttu, nimelt oli jooksjate seas Eestis sündinud, kuid Ameerikas elav Kertu. Eestlasi kohtab ikka igas sadamas igal mäel. Lähinaabritest olid kohal veel soomlane Maija, kes oli nii kiire, et temaga mul peale "Moi" vahetamise juttu ei õnnestunud ajada ning lätlane Janis, kellest möödusin raja esimesel poolel igal tõusul, et ta siis laskumisel minust kui maasse löödud postist mööduda saaks. Janis tervitas mind eesti keeles, pannes algul arvama, et rada kubisebki salajastest eestlastest.

Lätlane Janis ja lehm

Esimesed 40 kilomeetrit olid jõhkrad. Karmid. Retsid. Midaiganes. Selle ajaga kogunes tõusumeetreid umbes 3300 ning pea sama palju ka langust. Jagasin peas võistluse neljaks: neli karmimat tõusu. Neist kaks olid just nende esimese neljakümne sees. Tagantjärele rajaprofiili vaadates leian sealt tegelikult viis suuremat tõusu, millest kolm mahuvad esimesse maratoni, kuid võta nüüd näpust millise neist ma tol hetkel välja olin jätnud. Selle maa läbimiseks kulus kaheksa ja pool tundi. Võrdluseks jookseksin kodusel linnamaratonil selle maa umbes kolme tunni ja kopikatega. Pealtvaatajana ütleksin, et ilmaga meil vedas: päike paistis ja nägi ka kõige kaugemaid mägesid. Küll aga 30 soojakraadiga 2800 meetri kõrgusel joosta oli minu kehale liig, mis liig. Pole lihtsalt sellega harjunud ning lisaks ei olnud ka riietus kõige vastavam. Seega sain juba kuskil kolmekümnendal kilomeetril midagi kuumarabanduse laadset. See väljendus valuga ribides (et mitte öelda rinnus) iga kord kui joosta proovisin. Lisaks oli pulss konstantselt 170-180 juures, mis nii pika aja peale sugugi hea ei ole. Kuna ettevalmistus selle ürituse jaoks oli niivõrd suur, siis katkestamine kõne alla ei tulnud ning leppisin lihtsalt kõndimisega, lootuses, et päikese loojumisega läheb paremaks.

42. kilomeetri tugipunktis ootas mind Maarit vahetusriiete, söögi ning joogiga. Kõige rohkem aitas muidugi see, et sai lihtsalt kellelegi kõik oma probleemid ära rääkida, sest jagatud mure on siiski kaks mure. Tegin natuke pikema pausi, kokku kuskil 20 minutit ning jätkasin oma teekonda. Ees ootas Aletschi liustik, suurim liustik Euroopas. Nii mitmedki võistlejad on sellele võistlusele kohale tulnud just Aletschi nägemise pärast. Saime piki liustiku äärt joosta tervelt viis kilomeetrit ning see oli... võimas.

Aletschi liustik, Euroopa suurim

Aletsch ja mina

53. kilomeetriks olin kukkunud vahepealselt 45. kohalt 73. kohale. Seda ma too hetk muidugi nii täpselt ei teadnud ega tahtnudki teada, sest võitma ma sinna ei läinud ning peamine või(s)tlus käib ultral ikkagi iseendaga. Sel ajal algas ka kõige lihtsam osa rajast ehk 30-kilomeetrine lõik vähem kui tuhande tõusumeetriga. Kuna ka päike oli loojumas, hakkasin siin ja seal jooksusammu proovima. Peamine eesmärk oli pulssi kontrolli all hoida. Valu ma õnneks enam ei tundnud. Oma imelikus ja hüplikus jooksutempos sattusin kokku Walesi päritolu Garethiga. Ta oli huvitav kuju, kes vahel peatus e-sigareti tõmbamiseks, vahel lihtsalt vaate nautimiseks ning vahel võttis hoo maha, et abikaasaga videokõne teha. Kuna meil tempo klappis ning ka jutt jooksis ladusalt, veetsime järgnevad mitukümmend kilomeetrit koos.

Gareth, minu jooksukaaslane mitmekümneks kilomeetriks

Eraldi tasub välja tuua teel olevad rippsillad. Pikim neist oli 280 meetrit, ühendades mitmesaja meetri kõrguselt kahte mäge üle nende vahel kulgeva jõe. Pilt ei anna kuidagi moodi edasi seda, kui vinge selle ületamine oli. Kuna liikusime Garethiga sel ajal paarisrakendis, saime ka üksteisest seal pilte teha.

Mina suurel ja uhkel rippsillal

Mõlemad Garethiga nentisime, et peame end päris kõvadeks kuttideks (ta on muuseas jooksnud näiteks 1300km Ühendkuningriikide põhjatipust lõunatippu, niinimetataud JOGLE ehk John O'Groat's to Lands End), kuid et antud rada on midagi täiesti teisest ooperist ning kõik jooksjad enneolematult tugevad. Täpselt sama olin mõelnud ka 40. kilomeetril, mil ei saanud aru, kuidas inimesed mu ümber nii reipalt liiguvad. Järsematel tõusudel kulus ühe kilomeetri läbimiseks umbes 25 minutit. Õnneks läks enesetunne järjest paremaks ning jooksusamm kergemaks. Ühes tugipunktis, vist 62. kilomeetril, pakuti muuseas hot-doge.

Ei saa kuidagi mainimata jätta kõike seda kaasaelamist ning toetust, mis raja äärest sain. Päeval liikus jooksuga samadel radadel palju matkajaid. Vastutulijad nägid kaugelt minu nokamütsi, kus on suurelt kirjas ESTONIA ning elati kaasa mulle kui eestlasele, tagant oli näha aga minu võistlusnumbrit koos nimega, nii et hüüti järele midagi stiilis "Go, Karl Kevin!". Mõned olid raja äärde tulnud spetsiaalselt jooksu jaoks, kaasas lehmakellad või kõlar. Lehmi ja lambaid oli ka raja ääres palju, kõigil kellad ümber kaela. Nad küll otseselt kaasa ei elanud aga tore oli küll.

Mina ja mäed

Eriti tore oli muidugi raja ääres Maaritit näha, juttu ajada ning läbi tema ka uudiseid kuulda. 75. ning 80. kilomeetrite vahel oli lubatud paceritel ehk tempomeistritel jooksjatega liituda. Rada oli sel ajal lai ning kerge. Seal sai koos joosta ning natuke pikemalt muljeid vahetada. Tegin enne jooksu Facebooki postituse. Üldiselt mulle selline lähenemine ei meeldi, parema meelega tahaks postitada siis, kui midagi juba tehtud ja ette näidata on. Aga soovisin sealseid sünnipäeva puhul õnnitlejaid tänada, seega säärane 2-in-1 postitus sobis hästi. Tore oli võistluse vältel kuulda, kes kommentaarides kaasa on elanud ning mitu meeldimist see postitus saanud on. Pisikesed asjad :)

Poolele maale jõudsin pärast keskööd, olles olnud rajal pea 17 tundi. Olin õhtuga teinud tasa 13 kohta ning jõudsin tugipunkti 60. jooksjana. Vahetasin riided ära, sõin korralikult ning võtsin eesmärgiks katta öösel nii palju maad kui vähegi võimalik. Täpsemalt tahtsin pimedas võtta ühe neljast (või viiest) kõrgemast tipust ning proovida jõuda võimalikult lähedale ka viimasele suuremale tõusule.

Tõusudel keegi kellestki väga ei möödunud, sest esiteks polnud selleks väga ruumi ning teiseks oli liikumiskiirus kõigil ühtlaselt aeglane, kiiremini liikumine oleks liiga palju tikke põletanud. Oi, kuidas mulle öösel liikumine sobis. Vaateid ei olnud (neid olime niigi juba piisavalt saanud ja oli ka veel ees), see-eest sai keskenduda iseendale. Sain oma heast olekust aru ka seeläbi, et iga tugipunkti vahel möödusin päris mitmetest "konkurentidest".

Kusjuures tugipunkte oli tol ajal hõredamalt, sest mägedes ei olnud neid kuhugi panna ja/või nende varustamine oleks olnud liiga keeruline. Näiteks oli üks öiseks eesmärgiks võetud tõusu eel, teine sama mäe laskumise järel. Nende vahel 14 kilomeetrit koos 1000 tõusu- ning 1400 langusmeetriga. See ei pruugi tunduda palju, kuid selle läbimine võttis minul täpselt kolm tundi, paljudel teistel oluliselt kauem.

Snäkkide poolest ei saa võistluse tugipunkte liialt kiita. Seevastu pakuti enamikes sooja toitu. Näiteks enne eelnevalt mainitud pikka tõusu ja laskumist pakuti praetud kartuleid ning härjasilma (mis oli mega hea), mitmes pakuti pastat. Liiga palju ma sooja toitu siiski ei söönud, sest eelistan kiiremaid boksipeatusi ning füüsilise pingutuse ajal on suuremat toidukogust ka raske seedida. Õnneks olin kaasa võtnud hulganisti geele ning jälgisin kindlat graafikut (1 geel 5 kilomeetri kohta), mis aitas energiataset hoida.

Päeval päikesega ning üllatuslikult ka öösel kuumakahjustusest taastumisel kulus väga palju vedelikku. Arvutasin, et esimese 40 kilomeetri jooksul tarbisin umbes 5-6 liitrit, natuke üle poole sellest veest ning ülejäänu suuresti elektrolüüdijoogist. Huvitav on ka mainida, et põit ma enne poolt maad tühjendada ei saanud, keha kasutas kogu vedeliku ise ära.

102. kilomeetri tugipunktis, mil olime seljatanud suure tõusu ja laskumise, näidati seinal suurelt jooksvat edetabelit. Olin päris üllatunud nähes end 40. kohal. Tuleb mainida, et kuni tolle hetkeni oli mul üleüldisest positsioonist täiesti suva, ma ei läinud sinna teistega võistlema. Väsinuna nägin aga, et olin tõusnud vanusegrupi teisele kohale ning et esimene jooksja on minust vaid minutite kaugusel. Vaatamata, mis on mu jälitatava jooksja number, asusin kiiresti teele, võttes iga järgneva enda ees liikuva inimese selleks vanusegrupikaaslaseks. Alles seda lõiku kirjutades avastasin, et olin tol hetkel oma vanusegrupi kuues jooksja. See selleks, tol hetkel andis see nii palju motivatsiooni.

Liikusin nii hea tempoga, et olin päikesetõusuks jõudnud juba viimase suure tõusu poole peale. Sellele lisaks tõusis päike teiselt poolt mäge, ehk sain tipu vallutada mõnusas varjus, nautides samal ajal järjest pimedusest väljuvaid mägesid.

Päike äratamas suuri mägesid

Küll aga teadsin, et ees ootab uus päev, mis tõotas olla vähemalt sama kuum kui eelnev. Sellele lisaks kulges rada hommikutundidest keskpäevani kaunis kõrgel - liikusime üle 20 kilomeetri nii, et allapoole 2000 meetrit ei läinud. Tundsin, kuidas see mu liikumist raskendab, aga teadmata, kas olen sellest kummituslikust vanusegrupi liidrist möödunud, pingutasin nii, mis jaksasin. Tänu sellele ei olnud ühtki sellist tugipunktidevahelist lõiku, kus ma kellestki möödunud ei oleks. Kilomentraaži poolest tundus mulle lõpp juba nii-nii lähedal. 40-50 kilomeetrit on mul pikemate trennide distants, mis see siis enam ära ei ole. Ajaliselt tähendas see aga kaheksat tundi päikese käes. Sellele ma mõelda ei tahtnud.

25 kilomeetrit enne lõppu jõudsime raja kõige huvitavamasse ja kurjakuulutavamasse kohta. Viie kilomeetriga tuli langeda 1400 meetrit. See... oli väga karm ja raske. Sellisel laskumisel meenutab jooksmine rohkem hüplemist, iga samm vajab põhjalikku läbimõtlemist ja liikumine üleüldiselt palju enesekindlust, kiiruse hoidmine ka julgust. Olime Henriga Norras laskumist palju harjutanud, see tuli väga kasuks. Jalad olid kogu see aeg põlvest krõnksus. Jäin poole peal hetkeks seisma, et endale väikest puhkust lubada, aga jalad värisesid all ning päris sirgu ma neid panna ka ei suutnud, nii et kergem oli lihtsalt edasi liikuda. Õnneks oli see lõik suuremas osas puude all varjus.

Rajaprofiili mõttes olid viimased 20 kilomeetrit nagu lumme kusta. Ühtki suurt tõusu ei olnud, liikusime piki orgu ja sealseid külakesi. Küll aga oli orus maru kuum. Tundsin, kuidas mu käed ja kogu ülejäänud väljas olev nahk põleb. Ja seda mitte nii nagu liiga pikalt Pärnu randa peesitama jäädes. See tunne meenutas pigem midagi sellist, et veri naha alla keeb ja minust õhkab jõhkrat kuumust. Teine asi, mis kuumust õhkas, olid asfaldilõigud, mis moodustasid umbes veerandi kuni poole sellest lõigust. Tõmbasin kaela buffi, mis sellistes tingimustes pigem jahutas. Huvitaval kombel oli mu kurk natuke valus, sest nina oli öösel kinni olnud ja hingasin peamiselt suuga, tõmmates nii külma õhku sisse. Jooksin nii palju kui suutsin, lihtsalt selleks, et kiiremini finišisse jõuda. See tundus aga järjest kaugemal olevat.

12 kilomeetrit enne lõppu ühines meie rada 50 kilomeetri rajaga. Kui muidu olin peamiselt puhtas üksinduses kulgenud, siis nüüd jagasin rada enam-vähem heas olekus jooksjatega, kes sobisid ühtlasi ka tempomeistriteks. Kulgesin koos briti Rebeccaga, kellega saime muljeid vahetada ja üksteisele kaasa elada. Kentsakas olukord juhtus kuskil seitse kilomeetrit enne lõppu, mil pidime suure pundiga ootama viis-kümme minutit raudteeülesõidu kõrval, et rongid üksteisest mööduksid. Õnneks olin piisava edu ehitanud, et ühtki 160 kilomeetri jooksjat selle ajaga mind kinni ei püüdnud, aga seista oli ebameeldiv sellegipoolest.

Ma sain oma väsimusest aru alles (kuid kohe) pärast finišijoone ületamist. Olin liikunud selleks hetkeks 32 tundi, 43 minutit ja 7 sekundit. Lõpetasin üldarvestuses 18., meeste seas 15. ning vanusegrupis 2. kohal. Olek peale ultra läbimist on midagi imelikku. Tahaks nagu kõike (süüa, pesta, massaaži, mida iganes veel) ja samas mitte midagi, võimalikult kiiresti magama. Alles siis hakkavad tunda andma ka jalad ning absoluutselt kõik teised kehaosad, mis valutavad ja väsinud on. Tunne on ühtaegu parim ja halvim. Omaette väljakutseks kujunes siduri tunnetamine autosõidul hotelli.

Õnnelikuna finišis

Täieliku zombina finišis

Aga kuumus oli jätnud oma jälje. Tuli välja, et ma tegelikult ka kiirgasin soojust. Terve õhtu kulus voodis mugava asendi leidmisele, keha jahutamisele ning põlenud kohtade kreemitamisele. Järgmiseks hommikuks olin aga täiesti tip-top vormis, suutsin ringi kõndida ning suundusime otse soojaveetermidesse ligunema.