Backyard Ultra võistkondlikud maailmameistrivõistlused 2024

Backyard ultrast

Tagahooviultra (Backyard ultra ehk BYU) on üks imelik jooksuformaat. Osalejad peavad igal tunnil läbima 6,706 kilomeetrise ringi. Seejuures ei saa ringe ka "ette joosta", sest igale järgnevale ringile starditakse kõik koos, täpselt täistunnil. Kogu aeg, mis jääb ringi läbimise ja uue alguse vahele, on iga jooksja vabas kasutuses. Võistlus kestab seni, kuni vaid üks jooksja ringi läbida suudab, misjärel kroonitakse ta ainukese lõpetajana võitjaks, kõik teised loetakse katkestajateks. Võitja saab joosta ühe ringi rohkem viimasest katkestajast, misjärel on võistlus läbi.

Reeglid on need, mis teevad backyardi niivõrd huvitavaks, aga ka karmiks. Jooksja tempot ei dikteeri nii väga enesetunne kui seda teevad reeglid. Liiga kiiresti pole mõtet joosta, isegi mitte hea tunde korral – väsitab pikas perspektiivis ära. Kui tunne nii hea ei ole, siis kõndima ei saa jääda – ei jõua piisavalt puhatud või halvemal juhul tunni ajaga ringi läbitud. See on ühtlasi ka suurim põhjus miks mulle antud formaat väga ei meeldi.

2024. aasta MM

Küll aga meeldib mulle kõik ebatavaline ning Keilas toimuvaid maailmameistrivõistlusi saab kohe kindlasti ebatavalisteks pidada. Nimelt toimub BYU MM satelliitvõistlusena ehk iga riik korraldab selle oma viieteistkümnele parimale pojale-tütrele ise. Eestis toimus see muidugi Keilas, siinses backyardi hällis. Huvitav on ka satelliitvõistluse formaat: igas riigis toimub oma väikene backyardi võistlus. See tähendab, et näiteks Prantsusmaa parim jooksja ei saa joosta üle ühe ringi viimasest katkestajast prantslasest rohkem, isegi kui USAs on tol hetkel veel kõik jooksjad rajal.

Mina kuulsin sellest võistlusest esimest korda Kertult, kes too hetk kohe kindlasti ei taibanud kui väga see mind motiveerib. Ja ega ma isegi saanud. MM tundus minu kui algaja-ultrajooksja jaoks lihtsalt utoopiliselt lahe eesmärk, mille poole püüelda. Esimese sammuna pidin end debüütbackyardile kirja panema, selleks sai 2024. aasta Nuuksio Backyard Ultra. Kvalifitseerusin koondisesse viiendana, minuga koos veel neliteist vinget jooksjat. MM-st sai minu neljas backyard.

Tugitiimina võtsin võistlusele kaasa Pille ja Maariti, mõlemad juba kogenud ultraabilised. Võistluskeskuseks oli Keila peaväljakul asuv bistroo Gnoom, mille tagaruumidesse said võistlejad üles seada oma elamise. See oli suurepärane võimalus puhata sees, soojas. Ainukeseks miinuseks oli koridori jagamine peielaualistega, aga suutsime sõbralikult hakkama saada.

Eesti koondis enne starti Gnoomi ees

Kuigi võistlus oli tiimipõhine, kirjeldan järgnevalt oma kogemust. See on kindlasti kardinaalselt erinev iga teise koondiseliikme kogemusest, seega tasub põnevate lugude kuulmiseks kindlasti ka neid küsimustega pommitada.

Ettevalmistus

Kolm nädalat enne starti toimus koondise ühistrenn. Jooksime koos läbi MM-i raja, seda lausa kuus korda järjest. Viimasel ringil hakkas endast märku andma parema jala põlv, mis oli sarnast valu teinud ka umbes-täpselt aasta varem. Midagi head see ei tähendanud, sest tookord taastusin mitu kuud. Kuivõrd on tegu ülekoormusvigastusega, siis kiiret võistluseelset lahendust probleemile ei olnud ning mul tuli lootma jääda tublile ortoosile.

Suurima ettevalmistusena lõpetasin kofeiini tarbimise umbes kuu aega enne võistlust. Olen seda varemgi pikemate võistluste jaoks teinud, et lasta kehal väsimusega ise tegeleda. Töötab väga hästi. Kuna on olnud ka väga kilomeetriterikas hooaeg ning jalad tundusid veel väsinud, siis viimased kolm nädalat enne võistlust treenisin minimaalselt, kokku umbes 55 kilomeetrit. Ühtlasi sobis rahulikum aeg hästi ka ülikoolile keskendumiseks.

Võistluseelsel ööl magasin hästi. Hommikuks sõin võileiba, ube ning veel kõike, mis mu teele ette jäi. Viimaste varude täiendamine Kosel ning saigi Keilasse liikuda. Asjad pakkisin nagu ikka Hoka tossukarpidesse: ühes püksid, ühes särgid, ühes igasugu pudi-padi. Uue lisandina soetasin omale tooli, mis laseb puhkuste ajal mugavalt nii istuda kui lamada. Tavainimene kutsub seda päevitustooliks.

Kilavooriga Gnoomi tagatoas

Tossudeks olid kaasas kaks paari Hoka Challengere, üks 1300-kilomeetrise läbisõiduga, teisega olin teinud vaevu 20 kilomeetrit. Starti panin jalga ikka uued ja säravad.

Jooksustrateegia

Taktika oli väga lihtne: joosta stabiilselt aeglaselt, umbes 48-52 minutit ringi kohta. Varasemalt olen backyarde tempokamalt jooksnud ning vahele teinud ka mõne kiire (keskmisest -5 minutit) ringi kui on vaja süüa või muud moodi enda eest hoolitseda. Seekord proovisin väga suuri kõikumisi vältida. Algselt oli rahulikult jooksmine muidugi raske, sest keha oli nii äksi täis, kuid ajapikku harjus ära.

Üldiselt meeldib mulle backyardidel stabiilselt ja rahulikult jooksmine, pidev jooks-kõnd taktika pole mind veel võlunud. Muidugi kõnnin (ka tasastel) tõusudel ning seekord põlve tõttu ka langustel. Mida aega edasi, seda kutsuvamaks kõndimine aga muutub. Väsinud keha oleks väga õnnelik kui jooksma ei peakski, kuid puhtalt kõndides ringi läbitud ei jõua. Et seda probleemi mentaalselt kergemaks muuta, implementeerisin jooksu ajal endale uue taktika:

1. Valin igal ringil eesmärktempo (näiteks 7:30 min/km);
2. Jooksen kuni ringi keskmine tempo on 5 sekundit madalam eesmärgist (näiteks 7:25 min/km);
3. Kõnnin kuni ringi keskmine tempo langeb tagasi eesmärktempo (7:30) peale;
4. Kordan punkte 2 ja 3.

Suurim eelis, mis selle taktika juures leidsin, on kõnniosade pikenemine ringi lõpupoole, mis kehale väga sobis. Lisaks sain vastavalt enesetundele valida täpselt sobiva eesmärktempo ning soovi korral joosta ka kauem, et hiljem pikemalt kõndida.

Söömine-joomine

Kindlat söögigraafikut ma sel korral ei kasutanud. Raskusi see ei tekitanud, sest valik oli kogu aeg rikkalik: praed ja maiustused Gnoomist, varasemalt valmistatud toidud ning snäkid. Kõik see jätis mu varasema lemmiku, "möksi" ehk riisi-majoneesi-muna-tuunikala-misiganes segu, täiesti unarusse. Jälgisin vaid seda, et igal puhkehetkel midagigi sööks, muidu kaua vastu ei pea. Sooja toitu sain ka tihti, umbes iga 4-5 ringi tagant. Selle eest tuleb tänada abilisi, kes pidevalt varusid täiendasid.

Ringide vahel jõin vaheldumisi magusat jääteed ning Värska mineraalvett. Teisel õhtul tekkis probleem janu kustutamisega. Jõin, mis jaksasin, aga joostes muutus suu ruttu kuivaks. Seetõttu võtsin rajale kaasa kahe Helluse pudeli ehk 200 milliliitri jagu vett, mis mingil määral aitas. Probleemi põhjustajat pole senini suutnud välja mõelda.

Lõpupoole hakkasid abilised mulle igale ringile energiageele kaasa andma. Algselt ma vist keeldusin, kuid lõpuks avastasin, et see pole sugugi halb mõte. Energia energiaks, peamiselt pakkus geeli söömine head ajaviidet öisetel ringidel, kus muidu väga palju huvitavat ei toimunud.

(Enese)hooldus

Peamine rõhk oli jalgade hooldusel. Umbes iga viie-kuue ringi tagant toimus mini-SPA: jalavann ja kreemitamine. Võrreldes suvega tolmas väga vähe, seega jalad püsisid juba iseenesest enam-vähem puhtad. Vann andis aga hea kosutava ning värske tunde ning pidev kreemitamine hoidis ära igasuguse hõõrdumise. Enesehoolduseks seda pidada ei saa, sest suur osa tööst tehti minu eest ära.

SPA

Mida aega edasi, seda rohkem jalg tunda andis. Lõpuks otsustasin jalas olnud uued tossud vanemate vastu vahetada ning vähemalt ajutiselt see tunnet parandas. Riideid vahetasin vastavalt vajadusele, peamiselt siis, kui vanad liiga higised olid ning keha seetõttu liigselt maha jahtus.

Uni

Võistlus algas meie ajas kell kolm päeval. See tähendas, et juba stardipaugu ajaks olin üleval olnud üle viie tunni. Umbes kolmekümnendal jooksutunnil hakkas väsimus endast vaikselt märku andma ja mõte magamisest muutus järjest ahvatlevamaks. Paar ringi proovisin lõpetada kõndides ja sügavalt sisse-välja hingates, et valmistada keha magama jäämiseks ette. Päris magama ma ei jäänud, kuid ega see uni kaugel saanud olla.

Ühel, äkki 32. ringil hakkasin kõnnipauside ajal juba täitsa tuikuma. Silmad vajusid ise kinni ning oleks võinud poole sammu pealt magama jääda. Ringi lõpus viskasin kohviku diivanile pikali ning järgmine moment äratati mind üles, et ma starti ei hilineks. See umbes kaheksaminutiline uni andis täiesti uue elamise, lausa lust oli järgmisel ringil joosta. Pärast seda magasin peaaegu kõigil puhkepausidel.

Magusat und nautimas

Füüsiline olek

Ei olnud hea. Jooksin ortoosiga, mis oli parema põlve kohal ümber jala. Huvitaval kombel ei hakanud valutama mitte aga tundlik põlv, vaid hoopis labajalg. Ning seda vaid paremal jalal. Ortoosi julenud ka ära võtta, sest sellisel juhul oleks võinud põlv valutama hakata. Selline nokk kinni, saba lahti olukord.

Jalalaba hakkas valutama umbes kümnenda ringi kandis. Algselt oli see lihtsalt ebameeldiv, hiljem pidin ringe alustama kõndides, et sellega uuesti "ära harjuks" või "sina peale saaks". Kui tegu oleks olnud millegi muu kui MMiga, oleks seal maal juba lõpetanud. Seda, miks nii juhtus, plaanin analüüsida tulevases aasta kokkuvõtte blogipostituses.

Mentaalne olek

Väga hea. Backyardil on lihtne alla anda, sest erinevalt mõnest muust ultrast oled sa kogu aeg "finiši" vahetus läheduses. Seda eriti siis kui võistluskeskuseks on soe Gnoom oma pehme diivaniga, kuhu võiks magama jäädagi. Imelikul kombel mul aga seda mõtet võistluse ajal pähe ei tulnud ja nii ma vaikselt omaette kulgesin.

Ausalt öeldes pole nii sujuvalt kulgenud ultrat veel olnudki. Jalg jalaks, mul oli väga kerge olla. Teadsin, et tahan koondise tulemusse panustada nii palju kui võimalik. Tegelikult teadsin ka, et millegi vähemaga kui koondisesisene võit ma Keilast ei lahku ja oleks selle jaoks jooksnud täpselt nii mitu ringi kui vaja. Eks suureks motivaatoriks oli muidugi pääse järgmise aasta individuaalsetele meistrivõistlustele.

Rõõmsalt Keila Jõepargis

Tulem

Eestil läks võistlusel väga hästi, koondise peale kogusime kokku 394 ringi ning saavutasime sellega 27. koha 61 startinud riigi seast. Selle tulemusega tegime me ära mitte ainult oma ainukesele reaalsele vastasele Lätile (367 ringi), vaid üllatuslikult ka näiteks Soomele (390 ringi). Täiesti omaette ooperist olid belglased 1147 ringiga. Esimene Belgia võistleja katkestas pärast 50. ringi ning kolm neist tegid ühiselt uue maailmarekordi: 110 ringi. See on üle nelja ja poole ööpäeva pea olematu unega jooksmist.

Ning hästi läks ka personaalselt. Saavutasin oma esimese ultrajooksu võidu (kusjuures on see mu elu teine jooksuvõistluse võit, esimene pärineb 2018. aasta koolinoorte meistrivõistluste 4x800m teatejooksust). Võiduga kaasnesid Eesti meistritiitel ning uhke kuldne münt, mis tagab koha järgmise aasta individuaalsetele meistrivõistlustele USAs, Tennessees.

Eesti võistlusdirektori Kristjaniga finišis

Taastumine

Võistlus sai minu jaoks läbi kell 3 öösel. Jõin kiire võiduõlle ning juba tunni pärast sain end magama sättida. Kõige parem uni muidugi ei olnud, kuid peamine oli see, et unerütm taastus koheselt ning juba järgmisel päeval ei olnud arugi saada, et üks öö täielikult vahelt ära oli jäänud.

Sealjuures on huvitav, et kuigi endal oli järgnevatel päevadel enesetunne hea, siis kell nii ei arvanud. Kehvad olid nii stressi kui unekvaliteedi näitajad, mõlemad baseeruvad suuresti südame löögisagedusele ning rütmi varieeruvusele. See võis tuleneda sellest, et peale kodus istumise ma suurt ei teinud ning seetõttu kurnatusest ka aru ei saanud. Kõrge stress püsis veel mitu ööpäeva.

Stress

Võistlusjärgsel hommikul sai aga selgeks olukord jalaga. Võistluse ajal oli valu teinud jalalaba pidevalt soe, nii et liikuda ikka kannatas. Hommikuks oli see aga täiesti paiste läinud ning omal jalal liikuda oli raske. Paistetus kestis pikalt, umbes neli-viis päeva. Arstiga rääkides võis peamine probleem peituda selles, et ortoosi tõttu ei saanud veri vabalt jalalabast välja liikuda. Õnneks ei olnud ühtegi stressimurdu ning jalg taastus ise ära.

Lõpetuseks

Aitäh tervele Eesti koondisele suurepärase kogemuse eest! Eriline tänu Kristjanile kogu asja korraldamise eest, Mikule toetuse eest, Reigole tubli assisti eest ning muidugi Pillele ja Maaritile, kes kogu raske töö minu eest ära tegid.

Tennessee, siit ma tulen 😎